Mõtlesin veidi pikemalt kirjutada selle auto loost. Inspiratsiooni andis selleks eile õhtul Marten, kes noore mehena väidetavalt meie siinsete aastate taguste heietuste tõttu üldse BMW-maailma lummusesse sattus. Äkki satub keegi veel - või tuleb keegi veel tagasi
Alustuseks, tegelikult ma tahtsin kevadel endale Porschet. Tegin ühele autole isegi pakkumise, aga see ei läinud läbi. Suvel unistasin pigem paadist (mida ma teen siiani, küll sügisesel, tugevalt alanenud määral). Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et "hirmsasti oli midagi vaja" ning mida täpselt oli selgusetu.
Sel suvel kutsusid erinevad siinsed lugejad mind pidevalt erinevatele üritustele, kuhu ma küll oma töö ja perega seotud varasemate kokkulepete tõttu ei jõudnud. Tagantjärgi olen mõelnud, et ehk oli seal veel midagi - nõme tunne, et natuke nagu kaastundest kutsutakse (sest endal mul ju hobiautot ei ole). Aga ikkagi sõbrad!
Ühel päeval olin poistega kodus ning Autolehe-Tõnu saatis pildi Saue mõisa juurest. Ilm oli morn, sadas vihma ja mitte üldse ei tahtnud minna õue mängima. Tunnike hiljem - sadu lakkas ning tegelikult oli Nuga ka sellest üritusest rääkinud, võtsin vihmavarju kaasa ja sõitsin kohale. Väga vahva üritus, eriti see, et autosid ei olnud liiga palju, nad olid väga erinevad ning ees ootasid juba vanad sõbrad. Priiduga rääkisime pikalt ja ta näitas oma e12 mulle (mille mina kunagi kuskilt Raplamaalt ostsin ja seejärel Priidule edasi andsin) ja ütles mulle, et "me oleme siin täna sinust terve päeva rääkinud." Nagu kadunukesest, ilmselt.
Priit küsis veel erinevate Alpinate kohta, et kas ma tean kedagi, kellel võiks olla, jäin vastuse võlgu.
Paus.
Nüüd edasi kirjutan pisut rõõmsamas võtmes, sest järgnevalt hakkas asju juhtuma. Priit, kasutades vaimset vägivalda, tegi mulle selgeks, et ma pean septembris Tartusse Motoshowle tulema. Tal on mulle kutse. Juriidiliselt on vist "kutse" ja "nõue" veidi erinevad sõnad, aga selles kontekstis polnud neil vahet. Pealegi Priit käib jõusaalis ja on minust noorem ja tugevam. Esimeses postituses ma kirjutasin ka sellest Tartus käigust ja tagasi vaadates võib öelda, et see on selgelt mu elu kõige kallim Tallinn-Tartu reis olnud. EKBK väljapanek oli kahtlemata terve messi ala parim ja pika puuga. Seal olid uued ja vanad kolmesed, Alpinad ja Baurid. Ja väga soe vastuvõtt.
Ilmselgelt segasid Peep, Priit ja Margus midagi mulle selle sooja vastuvõtu raames sooja joogi sisse, sest koju jõudes oli mobile.de juba arvutis lahti. Kusjuures ei olnud 8 erinevat vahekaarti erinevate autodega, oli üks. Vahtis mulle kutsikanäoga otsa ja tegi nägu, et talle ei ole elu sees keegi pai teinud.
Huvitava vahemärkusena - ega ma tegelikult need vahepealsed aastad jõude pole istunud. Käisin empaatiavõime maailmameistrivõistlustel ja lasin kõigil teistel võita, sest ma ei tahtnud kellelegi liiga teha. Ja samuti ei tahtnud ma nüüd ju Baurile liiga teha ning tehtud-mõeldud, tellisin
www.automobile.ee keskkonna kaudu ära.
Vanne antud, leping sõlmitud, asus Baur minu poole teele ja mina asusin vanu sõpru tüütama igasuguste totakate küsimustega. Üllatuslikult olid kõik rõõmsasti nõus nendele küsimustele vastama ja mitte ainult internetis vaid ka reaalselt lahendusi pakkuma. Minu meelest on Marguse, Priidu ja Peebu parasiitsõna või pigem parasiitväljend "mul on olemas."
Ja siin ma nüüd pean lõpetama, sest on aeg minna garaazhi.
Vägev, et see 20+ aastat tagasi tekkinud seltskond/klubi endiselt sellisel viisil elab!